Kutsikakool on koeraomanike seas väga levinud ja nö kohustuslik kava, mille läbimist peetakse väga vajalikuks. Järgnevalt räägin, mis juhtub kutsikaga (ja ka täiskasvanud koeraga) ainult kuulekusele suunatud koolis.
Millised on ohu märgid juba kutsikakooli esimesel tunnil?
- Koolitaja käsib/soovitab kasutada kaelarihma või poovat treeningrihma
- Kutsikaid on palju ja tunnis ollakse üksteisest 1-2 meetriste vahedega
- Õpetatakse ainult kuulekusharjutusi (istu-lama-seisa jms)
- Koolitamiseks kasutatakse jõumeetodeid (järsud rihmatõmbed)
- Kutsikad on väga ärevad ja ei suuda rahuneda
- Kutsikate suures hulgas koos olemist nimetatakse sotsialiseerimiseks
- Kutsikaomanikele ei anta teooriatunde
Miks peaksid ülaltoodud punktid olema koeraomanikule hoiatuseks?
Sest sel juhul koolitaja ilmselt ei tea, mida muud peale kuulekusharjutuste õpetamise peaks kutsikatega tegema, et neist saaksid normaalsed ühiskonda sobivad koerad.
Mis juhtub kutsikaga, kus toimub ülaltoodud punktides märgitu ehk sisuliselt „kuulekuse“ õpetamine suurele hulgale koertele korraga?
Kutsikas muutub tihti ärevaks ja läheb stressi, sest kutsika aju koormatakse suure hulga informatsiooniga üle, millega ta ei suuda toime tulla. Sõltuvalt koera tõust ja närvikava tugevusest osad kutsikad suudavad ära õppida natuke istuma ja lamama (koera eluks täiesti ebavajalikud oskused, kui kutsikaomanik pikemalt järgi mõtleks…). Küll aga pole haruldane, et on saavutatud olukord, kus koer ärritub koheselt, kui näeb teist koera. Ärritumise vastu soovitatakse kõrval käimise ja kontakti võtmise õpetamist, et koer ei pööraks teisele koerale tähelepanu.
Paraku ei ole see lahendus, kuna koera õpetatakse inimesele otsa vaatama, aga mitte ärritajaga toime tulema – kui koera on piisavalt kaua sunnitud ehk „õpetatud“, siis on koer võimeline teisest koerast mööduma omaniku kõrval käies ja talle otsa vaadates. Paraku ei lahenda see algset probleemi ehk koeral puudub oskus ärritavas olukorras toime tulla. Mis juhtub siis, kui koer ei ole käsku saanud või ta ei ole täielikult inimesele alluv? Selline koer on sama ärrituv nagu enne. Kuigi ta teab käskude tähendust ja allub nendele (loodetavasti), siis on selline koer õpetatud olema inimesest sõltuv – tihti iseseisvuse puudumisega ja oskamatusega olukordadega toime tulla ilma käskimata ehk siis iseseisvalt.
Niisugused koerad võivad olla teistele inimestele ja koertele ohtlikud, sest 100% kuulekus on siiski küsitav – koer jääb koeraks ja tal on omad instinktid. Seega tekivad paratamatult olukorrad, kus koer ei kuuletu inimesele või inimest keda koer kuulab, ei ole silmapiiril. Sellistes olukordades võivad olla „kuulekad“ koerad täiesti ettearvamatud kuna tihti on nad õpetatud ainult oma peremehega suhtlema, mitte ümbritseva keskkonnaga, milles nad viibivad.
Lisades siia asjaolu, et enamasti ei minda koera kuulekusele sundimisega aastatepikkusele tööle ja tegelikkuses suurem hulk koolis käinud koeri kuuletub omanikule ainult valikuliselt, siis reaalsuses tuleb liiga tihti kutsikakoolidest välja ärevuses ja stressis koeri, kes ei oska reaalse eluga toime tulla.
Kahjuks on niisugusest kutsikakoolist koerale rohkem kahju kui kasu, aga seda mõistavad omanikud alles hiljem, kui koer on suurem ja käitub aina hullemini. Tihti peetakse seda vähese koolituse veaks ja et „pole piisavalt koertekoolis käinud“, kuid paraku pole koerale lihtsalt õpetatud tegelikult eluks vajalikke oskusi, milleks on:
Oskus ärritava olukorraga toime tulla
Oskus stressist välja tulla
Oskus rahuneda
Oskus suheda teiste koertega
Oskus suhelda inimestega
Julgus uute asjade ja olukordadega tutvuda
Julgus iseseisvalt hakkama saada
Ja inimestele ei ole õpetatud koerte keelt, seda milles nemad suhtlevad omavahel ja ka inimestega. Kahjuks suurem osa inimesi ei saa koerte keelest aru, sest koerad ei räägi vaid suhtlevad märkide keeles. Kui treener, kes teid ja koera õpetab, oskaks koera keelest aru saada, siis jääks mitmeid kuulekustreeninguid ära või muudetaks need vähemalt koerale vastuvõetavateks.
Niipea, kui koera omanikule õpetada selgeks koera keel, muutub koera elu palju paremaks, sest lõpuks saab koer inimesele öelda, mida ta tegelikult tahab!
Seni, kuni jätkatakse koertele inimese keele õpetamist ja nende sundimist kuulekusele ilma koerapoolsetele aspektidele (signaalid mida koer annab) tähelepanu pööramata, ei muutu koerte elu paremaks ja ka inimeste elu on raske, sest puudub tegelik kommunikatsioon koera ja inimese vahel.
Lõpetuseks soovin öelda, et kõik koerad valdavad koerte keelt, see on neile sündides kaasa antud. Mida kuulekamaks inimene koera treenib (kui ei järgita koera loomulikku suhtluskeelt), seda rohkem koer eemaldub oma normaalsest suhtluskeskkonnast ja oma keelt „unustab“. Õnneks on võimalik ka vanal koeral aidata tema keel meelde tuletada ja inimesele seda õpetada ning juhul, kui kutsikakoolis ei läinud kõik hästi, siis seda saab hiljem parandada – küll hoopis suurema töö ja vaevaga kui algselt oleks vaja olnud.
Selle asemel et koer kutsikakoolis istuma õpetada (mis tegelikult on koera tervisele kahjulik), võiks näiteks koera kodus ise hoopis jalutama õpetada https://www.facebook.com/groups/566601590578233/
Marko Ponder
Dog Training Estonia
P.S. Kuna sellele artiklile on meie Facebooki lehel lisatud kommentaare inimeste poolt, kellel tekkisid täiendavad küsimused, milledele oleme seal vastanud, siis soovitame ka need läbi lugeda.
Marko Ponderi kommentaar Facebooki vihakõnedele (kommentaariumi ei suleta kuid seal meie poolt enam ei vastata):
Ei ole olemas võluvitsa, mis kõik koerad 100% heaks teeb, ükskõik, milline on koolitusmeetod. Kuid leian, et idealiseeritud vaatenurk, et kutsikakoolis käies saavad kõik oma koerad suurepäraseks, ei ole õige. Tõin välja teise poole, mis kutsikaga võib juhtuda, kui koeraga koolis käimine ebaõnnestub. Kindlasti ei saa minu seisukohta üldistada ja treeneritele midagi süüks panna, kuid kutsikakoolide laiapõhjaline kutsikate ja nende omanike koolitusprogramm loob eeldused, et koer kasvab „heaks ja targaks" koeraks ning omanik siis ka saab ja oskab aidata sellele kasvamisele ja õpetusele igakülgselt kaasa.
On puudus infost, mida vajaksid kutsikaomanikud tegelikult. Kirjutasin, et „teooriatundide puudus on ohu märk“. Ütleks, et see on üks olulisemaid, sest kui kutsikakoolis tegeleda ainult kutsika harjutustega koormamisega, mitte sellega, mis informatsiooni vajab kutsika omanik – kuidas koera kasvatada, kuidas temaga käituda, kuidas temaga mängida, kuidas suhelda ümbritseva keskkonnaga jne – siis minu arvates on see probleem. Inimeste teadlikkust koerte kasvatamisest tuleb tõsta, see tagab nii koeraomanikele kui koertele parema elu.
