Mida koerale õpetame?

Järgnevalt kirjutan sellest, mida koerale õpetame, kui tullakse meie juurde treeningule.

Tihti tulevad inimesed koeraga treeningule (koerakooli) siis, kui on soov kas õpetada koerale sõnakuulelikkust (istu-lama-seisa jms) või on mure, et koer on halb, käitub valesti, on agressiivne või arg - treenige koera, tehke ta "korda".

Kuidas siis see "korda tegemine" käib? Enamasti eeldatakse, et kui koer õpetada sõnakuulelikuks, lahendab see kõik koera halva või ebasoovitava käitumise mured. Sellist sõnakuulelikkust ka paljud koertekoolid õpetavad.

Meie seda ei tee... sest tegelikkuses ei lahenda sõnakuulelikkuse õpetamine koera vaimseid või psüühilisi probleeme, halvemal juhul pigem võivad neid hoopis võimendada. Toon siinkohal väikese näite inimeste maailmast: kui noor inimene läheb näiteks sõjaväkke ja õpib seal sõnakuulelikuks ehk siis täidab kõiki korraldusi - kas selline sõnakuulelikkus muudab teda inimesena paremaks kui ta enne oli või aitab kuidagi vabaneda halbadest harjumustest? Vaevalt, kuigi see võib imekombel siiski juhtuda kuna inimene on oluliselt rohkem teadlik ja rohkem mõtlev olend kui koer.

Koer õpib sõnakuulelikkusega täpselt käske täitma, ei midagi rohkemat. Paljud sellised käsud või õpetused võivad käia tema iseloomuga risti vastupidi, olla koerale peale surutud ning väga rasked täita. See ei tähenda, et selliseid asju ei ole vaja koerale õpetada - võib olla vaja küll, kuid seda tuleks teha alles siis, kui koer on vaimselt tasakaalukas ja enesekindel koer. Sõnakuulelikkus paraku koera enesekindlust ei tõsta. Koer võib olla ükskõik kui sõnakuulelik kuid samas täiesti oskamatu iseseisvalt tegutsema või käituma kui omanik teda ei juhenda: piltlikult öeldes, et kui ei kästa edasi joosta, seisab, tühi pilk silmis ja kui ootamatult üksi jäetakse ilma käskude ja instruktsioonideta, siis on "nagu peata kana" - kas võib minna edasi või peab tulema tagasi või hoopis paremale/vasakule minema. Ehk siis puudub oskus iseseisevalt toime tulla.

Koerad vajavad õpetamist, kuidas iseseisvalt toime tulla - seejuures tuleb neil hakkama saada inimeste maailmas, mitte koerte (huntide) omas.

Kuna koerakutsikas lahutatakse emast väga varajases nooruses, siis ei saa koeraema kutsikale koeratarkusi õpetada. See õpetus jääb inimeste kanda kuid kahjuks ei osata seda enamasti teha ning koera sotsiaalne osa ja käitumisoskus jääb puudulikuks - see ei ole mitte kuidagi seotud koera sõnakuulelikkusega inimesele.

Hoolimata sellest, et koer oskab hästi kuuletuda, ei taga see kuidagi oskust suhelda teiste koertega, ei õpeta enesekindlust jms. Seega, kuigi olen oma koera õpetanud sõnakuulelikuks, puuduvad tal eluks hoopis olulisemad oskused kui oskus kõrval käia. Nüüd katsungi talle õpetada seda, mida oleks pidanud õpetama kohe - kuidas olla enesekindel koer ja enesega iseseisvalt hakkama saada. Jah, väga tore, kui koer on sõnakuulelik, aga kui mul oleks uuesti valida, mida ma nüüd koerale õpetaksin, siis ei oleks see esmalt sõnakuulelikkus...