Miks on keeruline jalutada koeraga nii, et rihm on lõdva? Paljud koerad on aastaid jalutamisel oma rihma tirinud ja ei oskagi teistmoodi.

Rihmas jalutamist ja eriti sellist jalutamist, mis oleks nii koerale kui inimesele meeldiv, peab paratamatult nii ise õppima kui koerale õpetama.

Kas ümberõpetamine on keeruline? Jah ja ei – kui koer on seda teinud aastaid, võtab uue käitumise õppimine paratamatult rohkem aega kui koeral, kes juba noorena õpib rahulikult ilma rihma tõmbamata käituma.

1. Esimene eesmärk on võtta tempo maha – kiirustades ei jõua tulemusteni
2. Arvesta koera suurusega – väikese koera jalad võivad olla nii lühikesed, et ise peame aeglustamiseks lausa kukesammudega liikuma
3. Ole teadlik sellest, et rihma tõmbamine on sageli liigse erutuse ilming
4. Õueminek, uued kohad jms tõstavad koerte elevust, mis paneb nad liikuma kiiremini ja rohkem tõmbama
5. Peab arvestama ka alateadlikku hirmu, mis on tihti inimese sees jalutades suure koeraga, kes tirib kõvasti ja võib ka pikali tõmmata. Ka sellega tuleb tegeleda
6. Koer ei lõpeta mitte kunagi tirimist kui inimene teda teises rihma otsas ei aita ega õpeta käituma

Rihma tirimine võib olla lihtsalt koera oskamatus käituda ja teda natuke õpetades saame murest lahti, samas võib tirimisel olla palju sügavamaid põhjuseid koera sees, mis vajavad lahendust, et koer saaks normaalselt käituma hakata ning rihma tõmbamise lõpetada.

Tihti otsitakse “lihtsat” lahendust koera tirimise vastu – poovad rihmad, ogarihmad jms vahendid, mida reklaamitakse kui tirimisvastaseid.

Niisuguste vahendite (ja käitumise) kasutamisel peab arvestama sellega, et koer õpib endale valu või ebameeldivuste ära hoidmiseks mingit tegevust vältima ja seostama valutunnet vastavate vahenditega, tihti ka selle taga oleva inimesega ning tema käitumisega. Teisisõnu on usalduse ja vastastikuse sõbraliku koostöö asemel loodud hirmu, valu ja vältimise “koostöö”.

Igaüks kes koeraga tegeleb, peaks endalt küsima: millist koostööd ja suhet ma oma koeraga soovin? Kas see suhe põhineb vastastikusel usaldusel või hoopis hirmul?

Kindlasti ei ole usalduse ja vastastikuse koostöö saavutamine lihtne siis, kui oleme selle suhte juba koeras kaotanud ning probleemid on käitumises süvenenud. Koera keeruline käitumine loob tihti inimeses endas tunde, et ollakse “läbi kukkunud” koera kasvatamises ja õpetamises, mis omakorda suurendab inimese sisemist ebakindlust ning viib aina meeleheitlikumate katseteni koera “parandada”.

Parim variant probleemidega toime tulla on muidugi nende ennetus, aga paljud murekohad saab õnneks ka hiljem väiksemaks muuta või lausa tagasi pöörata. Inimene peab koera selles aitama, leidma kõigepealt endas tahtmise koera probleemidega tegeleda – siis saab koer abi ning kõigil läheb elu paremaks.