Kas koerad on ühiskonna peegel või on inimühiskond eraldi ja koerad eraldi? Koerad on elanud meiega koos aastatuhandeid ja integreerunud meie igapäevaellu aina rohkem ja rohkem. Ühtepidi on see väga tore, teistpidi tekitab ka probleeme.
Igal aastal juhtub Eestis koertega seotud traagilisi sündmusi, milledest mõned jõuavad ka üleriigilisse meediakajastusse. Üldjuhul on siis juhtunud kas raskekujuline koerarünnak inimesele või päästetud mõni koer inimvägivalla käest. Vastavalt sellele, kumb on juhtunud, nõutakse siis kas koera magama panemist ja tõu keelustamist ning teisel juhul inimese karistamist.
Esmapilgul on need juhtumid täielikult üksteise vastandid - aga kas ikka on? Kui vaatame viimati mainitud olukorda, ehk inimesepoolset koera väärkohtlemist, siis siin ei ole inimese tegudele õigustust. Kui enda hoolde on võetud teisest liigist loom, kes on sinust ja sinu tegudest täielikult sõltuv, siis see on kohustus ja vastutus. Väärkohtlemine ei saa kuidagi siia mahtuda - see on inimese teadlik käitumine, mille eest tuleks karistada nii nagu ka muude väärtegude eest vastavalt ühiskonnas kehtestatud reeglitele. Paraku tuleb tõdeda, et oleme siin ühiskonnana üsna jõuetud - ikka ja jälle võib sotsiaalmeediast lugeda kuidas needsamad inimesed jätkavad juba uute loomade väärkohtlemist. Millal päriselt selliseid inimesi hakatakse karistama ja takistatakse sellise käitumise jätkamist? Kas üldse kunagi?
Minu tööks on aidata väärkoheldud või ka lihtsalt ebaõnnestunult sotsialiseeritud koeri tagasi ühiskonda - sellesse ühtsesse koerte ja inimeste ühiskonda. Juhul, kui integreerumine läheb eriti hästi, siis tekib koeraomanikul tunne, et võiks ju ka lahti koer olla ning siis küsitakse, et miks meil koerad linnas niimoodi avalikes parkides lahtiselt ei jookse nagu välismaal? Esmalt tuleb küll öelda, et ka välismaal ei jookse kõik koerad lahtiselt, kuid tõesti koerte ja inimeste käitumine on seal tihti teistsugune kui meil.
Nüüd jõuamegi ringiga esimese varem mainitud olukorrani, ehk koerapoolse rünnakuni - tavaliselt kas inimese või teise koera vastu. Enamikel juhtudel ongi need koerad kas lahtiselt jooksma lastud või on kuidagi lahti pääsenud. Selle asemel, et rõõmsalt oma asjadega tegeleda, koer läheb ja hammustab kedagi. Kas nüüd on koer süüdi? Koer on paha? Või on süüdi inimene?
Ükskõik kui väga ka tahetaks koerale süüd panna, siis alati on süüdi inimene. Kahjuks pannakse süüks ainult seda, et ta koera lahti laskis, sest koerad peavad olema rihmastatud nagu seadus ette näeb. Jah, lahti laskmine on vale tegu, aga siin tuleb meil vaadata asja sügavamalt, miks siis me ei saa oma koeri lahti lasta ja miks nad ründavad?
Tegelikult on koera ründav käitumine juba tagajärg. See lihtsalt tähendab, et koera viisakalt käituma õpetamine oli jäänud tegemata. NB! Siinkohal ei pea ma silmas seda, kas koer on õpetatud istuma või kõrval käima, vaid seda, kas koer oskab ise mõelda, olukorda hinnata ja oma varasemale õpetusele ning kogemusele tuginedes saada aru, et tema jaoks ei kujuta võõras inimene või koer mingit ohtu ning neid ei ole vaja rünnata.
Sellest käitumisest arusaamine on asi, mis meil ühiskonnas kipub olema puudulik - ja kui inimestena sellest aru ei saa, siis me ei saa seda ka koertele õpetada. Kui oleme ühiskonnana oma mõttega selles staadiumis, kus istuda oskavat või kõrval käivat koera peetakse hästi kasvatatud koeraks - siis me ei saagi koeri lahti lasta nagu välismaal. Kui kunagi saadakse aru, et mingi triki õpetamine koerale ei tee teda hästi käituvaks ja koera sotsialiseerimine ei ole teiste koertega koerteaias "mängimine" - pärast seda on lootust, et inimesed hakkavad päriselt tegelema koera inimühiskonnas käituma õpetamisega.
Õnneks on neid inimesi, kes sellest aru saavad, iga päevaga aina rohkem. Kahjuks aga on see teadmine tihti tulnud oma valusate kogemuste pealt. Et neid valusaid kogemusi vähem oleks, katsume siis kõik juba oma koeri väikesest peale õigesti käituma õpetada. Selleks ei ole vaja kasutada vägivalda vaid koera on vaja mõista ja näidata talle õiget käitumist. Koer ei ole rumal - talle saab näidata seda mis on õige või vale ka meeldival viisil ilma, et tal peaks poova "retriiveri" rihmaga hinge kinni tõmbama. Millegipärast on koera poomine ühiskonnas täiesti aktsepteeritud (tihti isegi soositud) väärkohtlemismeetod. Miks ometi? Kas me karistame sellega koera samal ajal kui teda õpetada üritame või peaksime sellise käitumise eest ikkagi inimest karistama?
Aidake oma koer õigesti käituma ja kui te päris täpselt ei tea, kuidas seda teha, võite alati ühendust võtta.
Edu koera kasvatamisel!
